Mis asi on ja kuidas töötab GPS (Global Positioning System - globaalne asukoha määramise süsteem)?

 GPS võrgu rajamist alustas USA kaitseministeerium 60-ndatel aastatel. See 12 miljardit USA dollarit maksma läinud projekt oli mõeldud vastase rakettide stardiseadeldiste avastamiseks ja hävitamiseks.

80-ndatel anti GPS kasutamiseks ka tsiviilelanikele. Tsiviilelanikele oli GPS signaal saadaval, sisaldades meelega lisatud vigu. Seda seepärast, et vähendada teiste riikide tiibrakettide juhtimissüsteemide täpsust. Vaid USA sõjaliseks tarbeks mõeldud GPS-vastuvõtjad võimaldasid täpset infot. Tsiviilkasutajad pidid seetõttu leppima kuni sajameetrise veaga. 1. maist 2000 aastal lõpetati USA presidendi Bill Clintoni otsusega GPS-ile sihilikult ebatäpse info lisamine. Maa atmosfäärist tingituna on praegu GPS info ebatäpsus maksimaalselt 20 meetrit.

Sarnane süsteem (Glonassi) on loodud ka Venemaa kaitsestruktuuride poolt. Oma positsioneerimissüsteemi tahab luua ka Euroopa Liit. Euroopa Liit, eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga soovivad keskenduda põhiliselt tsiviilprobleemide lahendamisele. Näiteks soovitakse lahendada järjest kasvavaid liiklusprobleeme. On ju kõigile teada Lääne-Euroopa automagistraalide ülekoormatus ja suured ummikud.

GPS-süsteem koosneb 24 satelliidist, mis tiirlevad oma orbiitidel maapinnast umbes 20 000 kilomeetri kõrgusel. Nende tööd jälgivad ja korrigeerivad pidevalt 5 maapealset tugijaama. GPS-vastuvõtja mõõdab oma asukoha määramiseks kaugusi neljast teadaolevate koordinaatidega satelliidist. GPS vastuvõtja asukoha määramise täpsus sõltub kahest faktorist: satelliitide koordinaatide ning vastuvõtja ja satelliitide vaheliste kauguste mõõtmise täpsusest. Iga GPS-satelliit saadab pidevalt välja keerukat pseudojuhuslikku signaali, mida vastuvõtja kasutabki mõlema parameetri väljaarvutamiseks. Koordinaatidega on asi vähemalt teoorias suhteliselt lihtne - kuna satelliidid liiguvad kindlatel orbiitidel, on nende koordinaadid igal ajahetkel võimalik välja arvutada. Tegelikult asi muidugi nii hõlbus ei ole, sest paratamatult kalduvad satelliidid oma ettenähtud trajektooridelt kõrvale. Siin tulevadki appi maapealsed jälgimisjaamad, mis mõõdavad pidevalt satelliitide tegelikke koordinaate ja saadavad neile parandusandmeid. Satelliidid omakorda saadavad need andmed vastuvõtjale edasi.

Satelliidi kauguse mõõtmiseks mõõdetakse tegelikult aega, mis kulub signaalil satelliidilt vastuvõtjani jõudmiseks. Teades valguse levimise kiirust, on selle aja järgi võimalik arvutada ka kaugus. Kuna valguse kiirus on väga suur (umbes 300000 km/s), siis tuleb ka aega mõõta äärmiselt täpselt - 0.001-sekundine viga aja mõõtmisel tähendab 30-kilomeetrist viga kauguse arvutamisel. Parima võimaliku täpsuse saavutamiseks on igas GPS-vastuvõtjas samasugune signaaligeneraator nagu satelliitideski ja vastuvõtja mõõdab tegelikult ajalist nihet tema enda genereeritud signaali ja satelliidilt saadud signaali vahel. Tehnilistel põhjustel saab seda mõõta palju täpsemini kui lihtsalt kahte kellaaega üksteisest lahutades. Tegelikult tekib selles situatsioonis ikka veel üks probleem, kuigi satelliitidel kasutatakse aatomkelli, mis tagavad piisava täpsuse, ei ole vastuvõtjates aatomkellade kasutamine puhtmajanduslikult mõeldav. Osutub, et neljanda satelliidi mõõtmistulemust saab kasutada ka GPS-vastuvõtja kella korrigeerimiseks. Nimelt, kui vastuvõtja kell on satelliitide kelladega sünkroonis, siis lõikuvad kõigi nelja satelliidi kerapinnad ühes punktis. Kui aga vastuvõtja kell käib ette, arvutab ta kõigile satelliitidele tegelikust suuremad kaugused ja kerapinnad ei lõiku ühes punktis. Kui selline asi juhtub, siis keerab vastuvõtja oma kella tagasi seni, kuni arvutatud kerapinnad lõikuvad täpselt ühes punktis. Peaaegu samamoodi korrigeeritakse ka vastuvõtja kella mahajäämist. Seega, tuleb välja, et GPS-vastuvõtjat saab kasutada ka aatomkellana! Siiski pole sellega veel kõik probleemid lahendatud.

Nimelt ei ole valguse levimine atmosfääris nii ühtlane kui GPS-seadmed vajaksid. Kui satelliidilt tulev signaal läbib iono- ja troposfääri, kallutavad mitmesugused laetud osakesed teda otseteelt kõrvale ja tegelikult läbib signaal kõverjooneliselt liikudes pikema maa kui on satelliidi ja vastuvõtja vaheline kaugus sirget mööda. Loomulikult vähendab see mõõtmistulemuste täpsust. Selle probleemiga võitlemiseks kasutatakse kolme tehnikat. Esiteks on võimalik mõõta atmosfääri keskmist ioniseeritust ja seeläbi keskmist kõrvalekallet hinnata. Siiski ei ole atmosfääri olek peaaegu mitte kunagi täpselt keskmine ja seetõttu annab selline ennustamine suhteliselt tagasihoidlikke tulemusi. Tõhusam korrektsioonimeetod põhineb tõsiasjal, et erineva sagedusega signaalid alluvad laetud keskkonna mõjutustele erineval määral. Iga satelliit saadab tegelikult välja kahte erineva sagedusega signaali, mille andmete vahe järgi ongi võimalik ka tegelik viga paljastada. Kahjuks on aga üks neist signaalidest, nn P-code, kodeeritud ja seda suudavad dekodeerida ainult USA sõjaväe GPS-vastuvõtjad. Tsiviilkasutuseks mõeldud navigarid tohivad kasutada ainult nn C/A-code signaali, mis lisaks on oma olemuselt ebatäpsem kui P-code. Nimelt sisaldab C/A-code meelega tehtud vigu, mis peaks takistama USA-vaenulikke sõjavägedesid GPS-süsteemist täit kasu lõikamast. P-code sisaldab muuhulgas ka infot C/A-code sihilike vigade kohta, mistõttu sõjaväe vastuvõtjad saavad need vead elimineerida.

Siiski on leitud meetod, mille abil saab ka ainult C/A-code kasutades vigu oluliselt vähendada. Selle nimeks on DGPS (diferentsiaal-GPS). DGPSi idee sarnaneb mõnevõrra satelliite kontrollivate maajaamade tööpõhimõttega. Üks vastuvõtja (nn baasjaam) pannakse seisma täpselt teadaolevate koordinaatidega punkti ja lastakse tal pidevalt mõõta satelliitide poolt antavaid tulemusi. Kuna see vastuvõtja teab oma tegelikke koordinaate, on tal võimalik välja arvutada vahe tegelike ja mõõdetud koordinaatide vahel. See vahe edastatakse samas piirkonnas tegelikke mõõtmisi tegevatele GPS-vastuvõtjatele, mis saavad oma mõõtmistulemusi vastavalt parandada. Kui vahemaa baasjaama ja tööjaama vahel ei ole väga suur (kuni 200 km), siis on nähtavate satelliitide C/A-code moonutused ja atmosfääriolud nende asukohtades piisavalt sarnased, et selle meetodiga mõõtmistäpsust tervelt kahe suurusjärgu võrra parandada.

Tabelis 1 ongi ära toodud kummagi meetodi saavutatav keskmine kogutäpsus, tabelis 2 on aga toodud kõigi olulisemate veatüüpide osakaalud nii tavalise kui ka diferentsiaal-GPSi mõõtmiste lõpptulemuses.

Tabel 1 Keskmine viga (m)
Mõõtmise liik                       GPS     DGPS
Horisontaalsuunaline             50.0       1.3
Vertikaalsuunaline                 78.0       2.0
Kolmemõõtmeline                 93.0       2.8

Tabel 2 Keskmine viga (m)
Vea allikas                          GPS      DGPS
Satelliidi kella ebatäpsus        1.5         0.0
Satelliidi orbiidi ebatäpsus      2.5        0.0
Ionosfäärihäired                     5.0        0.4
Troposfäärihäired                  0.5         0.2
Vastuvõtja ebatäpsus             0.3        0.3
Signaali peegeldumine            0.6        0.6
S/A-code moonutused         30.0        0.0

Tegelikult kasutatakse kahte liiki DGPSi. Online-DGPS tugijaam annab info vigade kohta edasi reaalajas, postprocessing-DGPS tugijaam aga salvestab vead koos kellaaegadega logifaili, mille abil on hiljem võimalik tegelikke mõõtmisi teinud vastuvõtja andmeid enne kasutamist parandada. Loomulikult ei tule postprocessing-DGPS kõne alla kiiret reaktsiooni nõudvate ülesannete puhul, näiteks lennu- ja laevaliikluse juhtimisel. Kaardistajatele on see aga täiesti sobiv lahendus ja seejuures online-DGPSist tunduvalt odavam.

GPS - Global Positioning System
Jako Bergson

GPS-i ei tasu ajada segamini GSM-iga. Kuigi viimasel ajal on hakatud rääkima ka mobiiltelefoni abil oma asukoha määramisest (teenus töötab hästi seal, kus on tihe mobiilivõrk, sõltub GSM teenusepakkujast jms) käib tõeline positsioneerimine ikka GPS-i abil.

GPS on globaalne positsioneerimissüsteem, mis võimaldab mis tahes maakera punktis olles teada saada oma asukoha koordinaadid. GPS seade on üsna GSM telefoni sarnane, jämedama (ülitundliku siseantenniga varustatud) antenniga ja veidi suurema ekraaniga. Tavakasutaja GPS seadmed maksavad 3 - 15 tuhat krooni, erinedes täpsuse, navigeerimisvõimaluste, ekraanikese suuruse ning tarkvara võimaluste poolest. 

GPS pilt Tartu linnast

GPS-i kasutamine ei nõua mingit liitumist ega makse - ostad seadme ja kasutad vabalt, kustahes ja palju tahes. Hea onu Sam on (ikka selleks et rakette vaenlastele täpselt pihta lasta) üles saatnud 24 satelliiti, mis varustatud ülitäpsete aatomkelladega (eksimine kuni 1sek / 70 000 a kohta). Nendelt vastuvõetavate ajasignaalide järgi arvutabki GPS seade oma asukoha. Selleks peab "näha olema" vähemalt 3 satelliiti, kõrguskoordinaadi saamiseks 4. Mida rohkem seda täpsem, kuigi see sõltub ka nende asukohast GSP seadme suhtes. Kuni eelmise aasta 1. maini olid satelliidid varustatud spetsiaalse veageneraatoriga, mida oskas kõrvaldada vaid USA armee, aga nüüd on GPS suurusjärk täpsem kui seni. Laiatarbe GPS seadmed suudavad määrata oma asukoha < 20m veaga, keerukatest ja kallitest seadmetest ning hilisemast järeltöötlustarkvarast koosnevad (ning miljoneid maksvad) süsteemid eksivad vaid senti- ja millimeetrites.

GPS ei toimi siseruumides, ka väljas majade vahel võib vastuvõtt olla häiritud, samuti metsas, eriti peale vihma, kui puud on märjad. Samuti võib häirida vastuvõttu äike. GPS ei tööta ka vee all juba 1 cm sügavuses. Autos toimib ta aga kenasti. GPS seade on puhtalt vastuvõtja, ise mingit signaali ei väljasta.

GPS pilt Tartu linnast

GPS-i kasutusalad 

Liikumine maastikul või merel teades oma sihtpunkti koordinaate. Rangelt võttes määrab GPS üksnes asupaiga koordinaadid. Kõik edasine on seadme sees oleva (või seadmega ühendatud arvuti) tarkvara küsimus. Kuna koordinaate määratakse pidevalt, siis on nende muutumise järgi lihtne arvutada ja ekraanil kuvada niihästi liikumise suunda kui kiirust. Kui oled sisestanud oma retke sihtpunkti koordinaadid (või need varem seal viibides salvestanud), siis näitab GPS sulle kaugust ja suunda sihtkohani ning isegi eeldatavat kohalejõudmise aega. See ongi üks vabaaja GPS-i kasutusvaldkond - ükskõik kas orienteerud maastikul, metsas või merel. GPS-iga pole karta et kogemata Läti randa sõuad. GPS-i võib kasutada ATV, paadi või skuutri asukoha- ja kiirusemõõtjana, monteerida jalgrattale või torgata taskusse metsa minnes. GPS mõõdab ka läbitud teekonna pikkust, arvutab keskmise kiiruse ja salvestab isegi teekonna.

Katsetatud Magallan GPS on 12 kanaliline, st suudab kasutada kuni 12 satelliidi andmeid korraga ning asukoha viga ei tohiks ületada 10 meetrit, olles avatud maastikul isegi väiksem. Seade on keskmise mobiiltelefoni suurune ja raskune, töötab tavaliste AA patareide või akudega kuni 10h järjest, ilmastikukindel, vette kukkudes jääb pinnale ujuma. Ekraanil näeb oma teekonda, koordinaate, kiirust, suunda, kaugust sihtpunktist, ümbruskonna erinevaid objekte ja palju muud.
Magallan GPS-i saab punkte (objekti nimi ja koordinaadid) niihästi ise salvestada kui ka vastava tarkvara abil kaardilt laadida. Mahutab kuni 20 000 punkti. Selleks määratakse arvutis kuvataval kaardil ristkülik ning märgitakse, millist laadi punkte soovitakse - autojuhil pole vaja majakaid ega poisid, veokajuhil vaatamisväärsusi. Seda laadimist teeb maaletooja tasuta, tarkvara saab ka endale osta. Enne reisile minekut võib laadida vajaliku piirkonna punktid.

Teine kasutusvaldkond on GPS seadme ühendamine arvutis oleva kaardiprogrammiga (kallid GPS seadmed omavad ise suurt ekraani ja sisselaetavaid kaarte). Võtame tavalise sülearvuti, installeerime sinna Regio Eesti CD-Atlase ning ühendame juhtmega GPS-i arvuti COM porti. Regio kaardile tekib sinine täpp - seal sa oled. Ja kui sina liigud liigub ka täpp kaardil. Paberkaardiga see võimalik pole... Samuti saab arvuti panna salvestama tervet sinu teekonda ning pärast seda kaardil uuesti (ja kiirendatult) kuvama. Regio kaarti ja GPS-i kasutasid kõik Offroad džiibiralli osavõtjad, aga kaart on abiks ka linnas või väikestel teedel orienteerumiseks.

Microsoft AutoRoute Europa abil saab koostada marsruuti üle terve Euroopa, ja GPS on siingi abiks - võõras linnas orienteerumine on vahel keerulisem kui merel ekselda. GPS-i võib lennukiski kasutada - kuna ta on vaid vastuvõtja, ei tekita GPS ka mingeid raadiosignaale ega -häireid.

Laevades ja kaatrites kasutakse tavaliselt spetsiifilisi GPS-e, mis varustatud heade rannikukaartidega ning mis teevad koostööd laeva juhtimissüsteemiga - GPS juhib kaatrit mööda etteantud punkte sihtkohta. Kasulik on "mees üle parda" funktsioon, mis ühe nupuvajutusega salvestab õnnetuskoha täpsed koordinaadid, mis võimaldab kaatrit täpselt samasse kohta tagasi pöörata - lagedal tormisel merel pole "tagasi" samale kohale tulemine põrmugi lihtne asi.

Kolmas kasutusvaldkond on puht töine - näiteks mingit üht liiki objektide (kõrgepingemastid, kotkapesad, rändrahnud või mistahes muud) kaardile kandmine. Kuna seejuures on tihti vaja salvestada ka lisainfot iga objekti kohta, siis ei piisa GPS-is asukoha salvestamisest ja sellele nime andmisest. Siin tuleb appi pihuarvuti ja sellele sobitatud GPS lisamoodul. Kasutades ära Palmi portatiivsust (ei anna ju ühtegi sülearvutit võrrelda Palmiga, mis pintsaku või jopetaskusse mahub) saab kerge vaevaga luua Palmi rakenduse, mille abil näiteks elektriposte või sidemaste inventariseerida - kasutaja läheb posti alla, alustab uut kirjet, sisestab posti numbri, valib isolaatorite materjali ja arvu ja GPS-ist salvestuvad vastavatesse lahtritesse täpsed koordinaadid.

Müügil on GPS lisamoodul Palm V/Vx-le (sobib ka IBM WorkPadile) ja teine mudel Handspring Visioritele. Kasutatakse ära Palmi suuremat ekraani ning seda et Palm on pihuARVUTI, seega on võimalik kasutada Palmis kümneid erinevaid GPS-iga koos töötavaid programme ja laadida erinevaid kaarte.

Kaasas on tarkvara, mis võimaldab määrata oma asukohta, kiirust suunda jne ning salvestada punkte ning teekondi. Samuti saab CD-l kaasa Route Europe, millelt saab laadida Palmi Lääne- ja Põhja-Euroopa kaarte, moodustada marsruuti jne. Kui hankida internetist vastavat tarkvara, saab Palmi laadida tükke suvalisest muust kaardist - tuleb vaid see vastava tarkvaraga konverteerida sobilikku formaati ning sisestada selle kaarditüki kahe vastastikuse nurga koordinaadid. Siis oskab Palm GPS-ist saadava koordinaadi järgi kaardile oma asukohta kuvada.

Neljandaks rakenduseks on jälgimine-turvamine. GSP seade ja GSM telefon ühendatakse ja peidetakse autosse - nii saab ülevaate oma autopargi liikumistest või varastatud auto asukohast. Lihtsustatult öeldes toimib asi nii, et GSM telefonile saadetakse päring, telefon võtab GPS seadme lugemi ja edastab vastusõnumiga pärijale.

Et GPS'i ja kaardi abil mingisse punkti navigeerida, on vajalik, et mõlema koordinaatsüsteemid ühtiksid. Kaardil on tavaliselt näidatud kasutatav koordinaatsüsteem e. võrgustik (näit. "Balti Kaardisüsteem 1993") ning referentsellipsoid (näit. "GRS-80"). Viimast nimetatakse ka map datum'iks.

Loomulikult on enamasti kaartidele kantud ka geograafilised koordinaadid (kraadid, minutid, sekundid), ent praktikas on mugavam kasutada meetril baseeruvaid ristkoordinaate. Viimaste kasutamist Eesti oludes siin vaatlemegi.

Eesti kaardimaterjalist üldisemalt on võimalik lugeda Maa-ameti lehelt. Lühidalt võib öelda, et Eesti Põhikaardil (trükiversiooni mõõtkava 1 : 20 000) kasutatakse L-EST 92 koordinaatsüsteemi, Eesti Baaskaardil (trükiversiooni mõõtkava 1 : 50 000) aga TM-B koordinaatsüsteemi. Nii Põhi- kui Baaskaarti saab poodidest osta "tükikaupa" - ainult vajalikku piirkonda kujutava lehena. Põhikaardist on paberil saadaval alles valdavalt kesk- ja lõuna-Eesti.

TÜ Geograafia Instituudi serveris räägitakse täpsemini Eestis kasutatavatest koordinaatsüsteemidest, mida on kaugelt rohkem kui üks. Mainigem siiski, et nn. pühapäevamatkaja - GPS'i-kasutaja seisukohast on olulised neist vaid mõned.

Et Eestis kasutatavaid võrgustikke ja daatumeid pole mainitud mudelil (veel?) võimalik otseselt kasutada, tuleb mõlemad kirjeldada käsitsi, kasutades seadeid User Grid ja User Datum. Oluline on märkida, et võrgustiku ja daatumi käsitsi seadistamise võimalus lisati eTrexile alates firmware versioonist 2.04. Versiooni saab kontrollida leheküljelt SETUP > SYSTEM:

Vajadusel saab Garmini kodulehelt alla laadida firmware uuenduse, ning vastava ühenduskaabli olemasolu korral selle ka vaevata seadmesse laadida.

UTM võrgustik on kantud nii Põhi- kui Baaskaardile ja nende puhul ongi seda mõistlik kasutada - puudub vajadus jännata kraadide, minutite ja sekunditega, piisab joonlauast või teravast silmast ja vahemaad saab koheselt meetrites kätte. Arvestusega, et oleme suutelised joonlauaga mõõtma täpsusega 0,5 mm, saame objekti asukohta Baaskaardil määrata 25-meetrise täpsusega. Muidugi tuleb navigeerides arvestada GPS'i enda vea suurust. Eriti tõsiselt ei maksa võtta eTrex'i enda poolt näidatavat täpsust, mis võimaldab küll hinnata satelliitide nähtavust antud kohas kuid ei tähenda sugugi, et olete end positsioneerinud nt. 7 meetrise täpsusega. Kui tahta vähegi täpsemat lugemit, on soovitav minutit 10..15 paigal püsida. Õnneks suudab eTrex koordinaate ajas keskmistada.

Loomulikult tuleb ka GPS sättida sel juhul UTM võrgustikku kasutama. Selleks valime GPS'i menüüdest SETUP > UNITS > POSITION FORMAT ja otsime sealt üles rea UTM/UPS:

Eesti Põhikaardi koordinaatsüsteem. Kasutatatakse laialdaselt ka nt. maaüksuste plaanidel, milledele muid võrgustikke peale kantud pole. Tegemist on Lamberti konformsele koonilisele projektsioonile tugineva võrgustikuga, mida Garmini eTrex'il puudub kahjuks võimalus defineerida.

Teatud lähenduses on L-EST 92 asemel kasutatav

Eesti Baaskaardi koordinaatsüsteem. Erinevus L-EST'ist põhja suunas 40..60 m, ida suunas 20..40 m, sõltuvalt kohast. Tegemist on Mercatori põiksilindrilisele projektsioonile tugineva võrgustikuga, mida Garmini eTrex'il on võimalik defineerida. Selleks tuleb valida SETUP > UNITS > POSITION FORMAT nagu UTM'i puhulgi, kuid nüüd valime formaadiks User Grid. Avaneb uus menüü:

NB! Kindlasti salvestage muutused enne leheküljelt lahkumist. Muidu tuleb sisestamisega otsast peale alustada, või mis veel hullem - eksite metsa ära...

Olemegi aparaadile TM-B võrgustiku selgeks teinud. Teatava täpsusega saame nüüd kasutada ka L-EST võrgustikuga kaarti, kui GPS'i näidule liidame põhja suunas nt. 50 m ja ida suunas lahutame näidust nt. 30 m. Sobivate korrektsioonide leidmiseks tasub huvipakkuvas piirkonnas külastada mõnd teadaolevate L-EST koordinaatidega punkti. Punkte leiab hõlpsasti näiteks Eesti Kaardikeskuse Geodeetiliste punktide andmebaasist.

Veel on vaja paika sättida map datum. TM-B tugineb ellipsoidile GRS-80, mida aga eTrexi menüüdes pakutavate hulgas pole. GPS kasutab sisemiselt WGS-84 ellipsoidi ja meil on võimalik käsitsi sisestada WGS-84 ja soovitava ellipsoidi parameetrite vahed.

Selleks valime SETUP > UNITS > USER DATUM. Avaneb uus menüü:

Paraku võimaldab Garmini eTrex sisestada esimest nelja parameetrit ainult täismeetritena, ka lapikuste vahe DF kirjeldamiseks napib meil kohti. Seega pole mõtet eTrexi ja TM-B kasutamisel User Datum'it defineerida. Lohutuseks olgu mainitud, et GRS-80 asemel võib rahulikult kasutada ka WGS-84 - erinevus koordinaatides jääb enamasti vahemikku 0,5..1,2 m olenevalt piirkonnast ja pole seega vaba aja veetmisel oluline.

Olgu ka mainitud, et suurus DF saadakse võrreldavate ellipsoidide lapikuste vahe korrutamisel 10^4-ga ja sellisena tuleb ta ka sisestada.

Jällegi - kindlasti salvestage muudatused.

Linnade ja asulate puhul võite sattuda kaartidele, mis kasutavad oma kohalikke süsteeme. Teeme oma aparaadile selgeks näiteks Tallinna kohaliku süsteemi (baseerub Krassovski-40 ellipsoidil):

Nüüd sätime paika map datum'i, vaadates WGS-84 ja Krassovski-40 parameetrite vahesid:

Siin on erinevused juba suuremad. eTrex'i jaoks tuleb jällegi kõik väärtused peale DF ümardada täismeetriteni.

Käsitlesime olulisemate ristkoordinaatide ja daatumite kirjeldamist eelkõige Garmini eTrex'i kontekstis. Loomulikult tuleb navigeerimisel arvestada nii GPS'i enda täpsusest tingitud vigu, kui ka näiteks vigu, mis tekivad erinevate daatumite kasutamisel või muudel sarnastel põhjustel. Sõltuvalt maastikust ja eesmärgist võib mõnekümnemeetrine viga olla kas väga suur või väga väike. Täppismõõtmisteks kasutatakse loomulikult hoopis keerukamat ja kallimat aparatuuri ja keerulisemat metoodikat.