![]() |
||||||||
KAARDITARKVARA ApsInfo GPS | ||||||||
KASULIKU LUGEMIST Mis asi on ja kuidas töötab GPS (Global Positioning
System - globaalne asukoha määramise süsteem)?
GPS võrgu rajamist alustas USA kaitseministeerium
60-ndatel aastatel. See 12 miljardit USA dollarit maksma läinud projekt
oli mõeldud vastase rakettide stardiseadeldiste avastamiseks ja hävitamiseks.
80-ndatel anti GPS kasutamiseks ka tsiviilelanikele. Tsiviilelanikele
oli GPS signaal saadaval, sisaldades meelega lisatud vigu. Seda seepärast,
et vähendada teiste riikide tiibrakettide juhtimissüsteemide täpsust.
Vaid USA sõjaliseks tarbeks mõeldud GPS-vastuvõtjad
võimaldasid täpset infot. Tsiviilkasutajad pidid seetõttu
leppima kuni sajameetrise veaga. 1. maist 2000 aastal lõpetati USA
presidendi Bill Clintoni otsusega GPS-ile sihilikult ebatäpse info
lisamine. Maa atmosfäärist tingituna on praegu GPS info ebatäpsus
maksimaalselt 20 meetrit.
Sarnane süsteem (Glonassi) on loodud ka Venemaa kaitsestruktuuride
poolt. Oma positsioneerimissüsteemi tahab luua ka Euroopa Liit. Euroopa
Liit, eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga soovivad keskenduda põhiliselt
tsiviilprobleemide lahendamisele. Näiteks soovitakse lahendada järjest
kasvavaid liiklusprobleeme. On ju kõigile teada Lääne-Euroopa
automagistraalide ülekoormatus ja suured ummikud.
GPS-süsteem koosneb 24 satelliidist, mis tiirlevad
oma orbiitidel maapinnast umbes 20 000 kilomeetri kõrgusel. Nende
tööd jälgivad ja korrigeerivad pidevalt 5 maapealset tugijaama.
GPS-vastuvõtja mõõdab oma asukoha määramiseks
kaugusi neljast teadaolevate koordinaatidega satelliidist. GPS vastuvõtja
asukoha määramise täpsus sõltub kahest faktorist:
satelliitide koordinaatide ning vastuvõtja ja satelliitide vaheliste
kauguste mõõtmise täpsusest. Iga GPS-satelliit saadab
pidevalt välja keerukat pseudojuhuslikku signaali, mida vastuvõtja
kasutabki mõlema parameetri väljaarvutamiseks. Koordinaatidega
on asi vähemalt teoorias suhteliselt lihtne - kuna satelliidid liiguvad
kindlatel orbiitidel, on nende koordinaadid igal ajahetkel võimalik
välja arvutada. Tegelikult asi muidugi nii hõlbus ei ole, sest
paratamatult kalduvad satelliidid oma ettenähtud trajektooridelt kõrvale.
Siin tulevadki appi maapealsed jälgimisjaamad, mis mõõdavad
pidevalt satelliitide tegelikke koordinaate ja saadavad neile parandusandmeid.
Satelliidid omakorda saadavad need andmed vastuvõtjale edasi.
Satelliidi kauguse mõõtmiseks mõõdetakse
tegelikult aega, mis kulub signaalil satelliidilt vastuvõtjani jõudmiseks.
Teades valguse levimise kiirust, on selle aja järgi võimalik
arvutada ka kaugus. Kuna valguse kiirus on väga suur (umbes 300000
km/s), siis tuleb ka aega mõõta äärmiselt täpselt
- 0.001-sekundine viga aja mõõtmisel tähendab 30-kilomeetrist
viga kauguse arvutamisel. Parima võimaliku täpsuse saavutamiseks
on igas GPS-vastuvõtjas samasugune signaaligeneraator nagu satelliitideski
ja vastuvõtja mõõdab tegelikult ajalist nihet tema
enda genereeritud signaali ja satelliidilt saadud signaali vahel. Tehnilistel
põhjustel saab seda mõõta palju täpsemini kui
lihtsalt kahte kellaaega üksteisest lahutades. Tegelikult tekib selles
situatsioonis ikka veel üks probleem, kuigi satelliitidel kasutatakse
aatomkelli, mis tagavad piisava täpsuse, ei ole vastuvõtjates
aatomkellade kasutamine puhtmajanduslikult mõeldav. Osutub, et neljanda
satelliidi mõõtmistulemust saab kasutada ka GPS-vastuvõtja
kella korrigeerimiseks. Nimelt, kui vastuvõtja kell on satelliitide
kelladega sünkroonis, siis lõikuvad kõigi nelja satelliidi
kerapinnad ühes punktis. Kui aga vastuvõtja kell käib ette,
arvutab ta kõigile satelliitidele tegelikust suuremad kaugused ja
kerapinnad ei lõiku ühes punktis. Kui selline asi juhtub, siis
keerab vastuvõtja oma kella tagasi seni, kuni arvutatud kerapinnad
lõikuvad täpselt ühes punktis. Peaaegu samamoodi korrigeeritakse
ka vastuvõtja kella mahajäämist. Seega, tuleb välja,
et GPS-vastuvõtjat saab kasutada ka aatomkellana! Siiski pole sellega
veel kõik probleemid lahendatud.
Nimelt ei ole valguse levimine atmosfääris nii
ühtlane kui GPS-seadmed vajaksid. Kui satelliidilt tulev signaal läbib
iono- ja troposfääri, kallutavad mitmesugused laetud osakesed
teda otseteelt kõrvale ja tegelikult läbib signaal kõverjooneliselt
liikudes pikema maa kui on satelliidi ja vastuvõtja vaheline kaugus
sirget mööda. Loomulikult vähendab see mõõtmistulemuste
täpsust. Selle probleemiga võitlemiseks kasutatakse kolme tehnikat.
Esiteks on võimalik mõõta atmosfääri keskmist
ioniseeritust ja seeläbi keskmist kõrvalekallet hinnata. Siiski
ei ole atmosfääri olek peaaegu mitte kunagi täpselt keskmine
ja seetõttu annab selline ennustamine suhteliselt tagasihoidlikke
tulemusi. Tõhusam korrektsioonimeetod põhineb tõsiasjal,
et erineva sagedusega signaalid alluvad laetud keskkonna mõjutustele
erineval määral. Iga satelliit saadab tegelikult välja kahte
erineva sagedusega signaali, mille andmete vahe järgi ongi võimalik
ka tegelik viga paljastada. Kahjuks on aga üks neist signaalidest,
nn P-code, kodeeritud ja seda suudavad dekodeerida ainult USA sõjaväe
GPS-vastuvõtjad. Tsiviilkasutuseks mõeldud navigarid tohivad
kasutada ainult nn C/A-code signaali, mis lisaks on oma olemuselt ebatäpsem
kui P-code. Nimelt sisaldab C/A-code meelega tehtud vigu, mis peaks takistama
USA-vaenulikke sõjavägedesid GPS-süsteemist täit kasu
lõikamast. P-code sisaldab muuhulgas ka infot C/A-code sihilike vigade
kohta, mistõttu sõjaväe vastuvõtjad saavad need
vead elimineerida.
Siiski on leitud meetod, mille abil saab ka ainult C/A-code
kasutades vigu oluliselt vähendada. Selle nimeks on DGPS (diferentsiaal-GPS).
DGPSi idee sarnaneb mõnevõrra satelliite kontrollivate maajaamade
tööpõhimõttega. Üks vastuvõtja (nn baasjaam)
pannakse seisma täpselt teadaolevate koordinaatidega punkti ja lastakse
tal pidevalt mõõta satelliitide poolt antavaid tulemusi. Kuna
see vastuvõtja teab oma tegelikke koordinaate, on tal võimalik
välja arvutada vahe tegelike ja mõõdetud koordinaatide
vahel. See vahe edastatakse samas piirkonnas tegelikke mõõtmisi
tegevatele GPS-vastuvõtjatele, mis saavad oma mõõtmistulemusi
vastavalt parandada. Kui vahemaa baasjaama ja tööjaama vahel ei
ole väga suur (kuni 200 km), siis on nähtavate satelliitide C/A-code
moonutused ja atmosfääriolud nende asukohtades piisavalt sarnased,
et selle meetodiga mõõtmistäpsust tervelt kahe suurusjärgu
võrra parandada.
Tabelis 1 ongi ära toodud kummagi meetodi saavutatav
keskmine kogutäpsus, tabelis 2 on aga toodud kõigi olulisemate
veatüüpide osakaalud nii tavalise kui ka diferentsiaal-GPSi mõõtmiste
lõpptulemuses.
Tabel 1 Keskmine viga (m)
Mõõtmise liik GPS DGPS Horisontaalsuunaline 50.0 1.3 Vertikaalsuunaline 78.0 2.0 Kolmemõõtmeline 93.0 2.8 Tabel 2 Keskmine viga (m)
Vea allikas GPS DGPS Satelliidi kella ebatäpsus 1.5 0.0 Satelliidi orbiidi ebatäpsus 2.5 0.0 Ionosfäärihäired 5.0 0.4 Troposfäärihäired 0.5 0.2 Vastuvõtja ebatäpsus 0.3 0.3 Signaali peegeldumine 0.6 0.6 S/A-code moonutused 30.0 0.0 Tegelikult kasutatakse kahte liiki DGPSi. Online-DGPS tugijaam
annab info vigade kohta edasi reaalajas, postprocessing-DGPS tugijaam aga
salvestab vead koos kellaaegadega logifaili, mille abil on hiljem võimalik
tegelikke mõõtmisi teinud vastuvõtja andmeid enne kasutamist
parandada. Loomulikult ei tule postprocessing-DGPS kõne alla kiiret
reaktsiooni nõudvate ülesannete puhul, näiteks lennu- ja
laevaliikluse juhtimisel. Kaardistajatele on see aga täiesti sobiv
lahendus ja seejuures online-DGPSist tunduvalt odavam.
GPS - Global Positioning System
Jako Bergson GPS-i ei tasu ajada segamini GSM-iga. Kuigi viimasel ajal on hakatud rääkima ka mobiiltelefoni abil oma asukoha määramisest (teenus töötab hästi seal, kus on tihe mobiilivõrk, sõltub GSM teenusepakkujast jms) käib tõeline positsioneerimine ikka GPS-i abil. GPS on globaalne positsioneerimissüsteem,
mis võimaldab mis tahes maakera punktis olles teada saada oma asukoha
koordinaadid. GPS seade on üsna GSM telefoni sarnane, jämedama
(ülitundliku siseantenniga varustatud) antenniga ja veidi suurema ekraaniga.
Tavakasutaja GPS seadmed maksavad 3 - 15 tuhat krooni, erinedes täpsuse,
navigeerimisvõimaluste, ekraanikese suuruse ning tarkvara võimaluste
poolest.
GPS pilt Tartu linnast GPS-i kasutamine ei nõua mingit liitumist ega makse - ostad seadme ja kasutad vabalt, kustahes ja palju tahes. Hea onu Sam on (ikka selleks et rakette vaenlastele täpselt pihta lasta) üles saatnud 24 satelliiti, mis varustatud ülitäpsete aatomkelladega (eksimine kuni 1sek / 70 000 a kohta). Nendelt vastuvõetavate ajasignaalide järgi arvutabki GPS seade oma asukoha. Selleks peab "näha olema" vähemalt 3 satelliiti, kõrguskoordinaadi saamiseks 4. Mida rohkem seda täpsem, kuigi see sõltub ka nende asukohast GSP seadme suhtes. Kuni eelmise aasta 1. maini olid satelliidid varustatud spetsiaalse veageneraatoriga, mida oskas kõrvaldada vaid USA armee, aga nüüd on GPS suurusjärk täpsem kui seni. Laiatarbe GPS seadmed suudavad määrata oma asukoha < 20m veaga, keerukatest ja kallitest seadmetest ning hilisemast järeltöötlustarkvarast koosnevad (ning miljoneid maksvad) süsteemid eksivad vaid senti- ja millimeetrites. GPS ei toimi siseruumides, ka väljas majade vahel võib
vastuvõtt olla häiritud, samuti metsas, eriti peale vihma, kui
puud on märjad. Samuti võib häirida vastuvõttu äike.
GPS ei tööta ka vee all juba 1 cm sügavuses. Autos toimib
ta aga kenasti. GPS seade on puhtalt vastuvõtja, ise mingit signaali
ei väljasta.
GPS pilt Tartu linnast GPS-i kasutusalad Liikumine maastikul või merel teades oma sihtpunkti
koordinaate. Rangelt võttes määrab GPS üksnes asupaiga
koordinaadid. Kõik edasine on seadme sees oleva (või seadmega
ühendatud arvuti) tarkvara küsimus. Kuna koordinaate määratakse
pidevalt, siis on nende muutumise järgi lihtne arvutada ja ekraanil
kuvada niihästi liikumise suunda kui kiirust. Kui oled sisestanud oma
retke sihtpunkti koordinaadid (või need varem seal viibides salvestanud),
siis näitab GPS sulle kaugust ja suunda sihtkohani ning isegi eeldatavat
kohalejõudmise aega. See ongi üks vabaaja GPS-i kasutusvaldkond
- ükskõik kas orienteerud maastikul, metsas või merel.
GPS-iga pole karta et kogemata Läti randa sõuad. GPS-i võib
kasutada ATV, paadi või skuutri asukoha- ja kiirusemõõtjana,
monteerida jalgrattale või torgata taskusse metsa minnes. GPS mõõdab
ka läbitud teekonna pikkust, arvutab keskmise kiiruse ja salvestab
isegi teekonna.
Katsetatud Magallan GPS on 12 kanaliline, st suudab kasutada
kuni 12 satelliidi andmeid korraga ning asukoha viga ei tohiks ületada
10 meetrit, olles avatud maastikul isegi väiksem. Seade on keskmise
mobiiltelefoni suurune ja raskune, töötab tavaliste AA patareide
või akudega kuni 10h järjest, ilmastikukindel, vette kukkudes
jääb pinnale ujuma. Ekraanil näeb oma teekonda, koordinaate,
kiirust, suunda, kaugust sihtpunktist, ümbruskonna erinevaid objekte
ja palju muud.
Magallan GPS-i saab punkte (objekti nimi ja koordinaadid) niihästi ise salvestada kui ka vastava tarkvara abil kaardilt laadida. Mahutab kuni 20 000 punkti. Selleks määratakse arvutis kuvataval kaardil ristkülik ning märgitakse, millist laadi punkte soovitakse - autojuhil pole vaja majakaid ega poisid, veokajuhil vaatamisväärsusi. Seda laadimist teeb maaletooja tasuta, tarkvara saab ka endale osta. Enne reisile minekut võib laadida vajaliku piirkonna punktid. Teine kasutusvaldkond on GPS seadme ühendamine arvutis
oleva kaardiprogrammiga (kallid GPS seadmed omavad ise suurt ekraani ja
sisselaetavaid kaarte). Võtame tavalise sülearvuti, installeerime
sinna Regio Eesti CD-Atlase ning ühendame juhtmega GPS-i arvuti COM
porti. Regio kaardile tekib sinine täpp - seal sa oled. Ja kui sina
liigud liigub ka täpp kaardil. Paberkaardiga see võimalik pole...
Samuti saab arvuti panna salvestama tervet sinu teekonda ning pärast
seda kaardil uuesti (ja kiirendatult) kuvama. Regio kaarti ja GPS-i kasutasid
kõik Offroad džiibiralli osavõtjad, aga kaart on abiks ka
linnas või väikestel teedel orienteerumiseks.
Microsoft AutoRoute Europa abil saab koostada marsruuti
üle terve Euroopa, ja GPS on siingi abiks - võõras linnas
orienteerumine on vahel keerulisem kui merel ekselda. GPS-i võib
lennukiski kasutada - kuna ta on vaid vastuvõtja, ei tekita GPS ka
mingeid raadiosignaale ega -häireid.
Laevades ja kaatrites kasutakse tavaliselt spetsiifilisi
GPS-e, mis varustatud heade rannikukaartidega ning mis teevad koostööd
laeva juhtimissüsteemiga - GPS juhib kaatrit mööda etteantud
punkte sihtkohta. Kasulik on "mees üle parda" funktsioon,
mis ühe nupuvajutusega salvestab õnnetuskoha täpsed koordinaadid,
mis võimaldab kaatrit täpselt samasse kohta tagasi pöörata
- lagedal tormisel merel pole "tagasi" samale kohale tulemine
põrmugi lihtne asi.
Kolmas kasutusvaldkond on puht töine - näiteks
mingit üht liiki objektide (kõrgepingemastid, kotkapesad, rändrahnud
või mistahes muud) kaardile kandmine. Kuna seejuures on tihti vaja
salvestada ka lisainfot iga objekti kohta, siis ei piisa GPS-is asukoha
salvestamisest ja sellele nime andmisest. Siin tuleb appi pihuarvuti ja
sellele sobitatud GPS lisamoodul. Kasutades ära Palmi portatiivsust
(ei anna ju ühtegi sülearvutit võrrelda Palmiga, mis pintsaku
või jopetaskusse mahub) saab kerge vaevaga luua Palmi rakenduse,
mille abil näiteks elektriposte või sidemaste inventariseerida
- kasutaja läheb posti alla, alustab uut kirjet, sisestab posti numbri,
valib isolaatorite materjali ja arvu ja GPS-ist salvestuvad vastavatesse
lahtritesse täpsed koordinaadid.
Müügil on GPS lisamoodul Palm V/Vx-le (sobib ka
IBM WorkPadile) ja teine mudel Handspring Visioritele. Kasutatakse ära
Palmi suuremat ekraani ning seda et Palm on pihuARVUTI, seega on võimalik
kasutada Palmis kümneid erinevaid GPS-iga koos töötavaid
programme ja laadida erinevaid kaarte.
Kaasas on tarkvara, mis võimaldab määrata
oma asukohta, kiirust suunda jne ning salvestada punkte ning teekondi. Samuti
saab CD-l kaasa Route Europe, millelt saab laadida Palmi Lääne-
ja Põhja-Euroopa kaarte, moodustada marsruuti jne. Kui hankida internetist
vastavat tarkvara, saab Palmi laadida tükke suvalisest muust kaardist
- tuleb vaid see vastava tarkvaraga konverteerida sobilikku formaati ning
sisestada selle kaarditüki kahe vastastikuse nurga koordinaadid. Siis
oskab Palm GPS-ist saadava koordinaadi järgi kaardile oma asukohta
kuvada.
Neljandaks rakenduseks on jälgimine-turvamine. GSP
seade ja GSM telefon ühendatakse ja peidetakse autosse - nii saab ülevaate
oma autopargi liikumistest või varastatud auto asukohast. Lihtsustatult
öeldes toimib asi nii, et GSM telefonile saadetakse päring, telefon
võtab GPS seadme lugemi ja edastab vastusõnumiga pärijale.
Käesoleva materjali eesmärk on anda juhiseid oma GPS'i häälestamiseks Eesti tingimustes. Juhiste rakendatavus sõltub konkreetse toote omadustest, siin toetutakse firma Garmin odava tasku-GPS'i eTrex kasutamisel saadud kogemustele. http://www.mtb.ee/~mac/gps Autor ei ole mingil viisil seotud navigatsiooniseadmeid
või kaarte tootvate või müüvate firmadega. Samuti
ei vastuta autor, kui mõni lugeja neid juhiseid järgides metsa
ära eksib...
Kraadid või meetrid?Et GPS'i ja kaardi abil mingisse punkti navigeerida, on
vajalik, et mõlema koordinaatsüsteemid ühtiksid. Kaardil
on tavaliselt näidatud kasutatav koordinaatsüsteem e. võrgustik
(näit. "Balti Kaardisüsteem 1993") ning referentsellipsoid
(näit. "GRS-80"). Viimast nimetatakse ka map datum'iks.
Loomulikult on enamasti kaartidele kantud ka geograafilised
koordinaadid (kraadid, minutid, sekundid), ent praktikas on mugavam kasutada
meetril baseeruvaid ristkoordinaate. Viimaste kasutamist Eesti oludes siin
vaatlemegi.
KaartidestEesti kaardimaterjalist üldisemalt on võimalik
lugeda Maa-ameti
lehelt. Lühidalt võib öelda, et Eesti Põhikaardil
(trükiversiooni mõõtkava 1 : 20 000) kasutatakse L-EST
92 koordinaatsüsteemi, Eesti Baaskaardil (trükiversiooni mõõtkava
1 : 50 000) aga TM-B koordinaatsüsteemi. Nii Põhi- kui Baaskaarti
saab poodidest osta "tükikaupa" - ainult vajalikku piirkonda
kujutava lehena. Põhikaardist on paberil saadaval alles valdavalt
kesk- ja lõuna-Eesti.
KoordinaatsüsteemidestTÜ Geograafia Instituudi serveris räägitakse
täpsemini Eestis
kasutatavatest koordinaatsüsteemidest, mida on kaugelt rohkem
kui üks. Mainigem siiski, et nn. pühapäevamatkaja - GPS'i-kasutaja
seisukohast on olulised neist vaid mõned.
Garmin eTrexEt Eestis kasutatavaid võrgustikke ja daatumeid pole
mainitud mudelil (veel?) võimalik otseselt kasutada, tuleb mõlemad
kirjeldada käsitsi, kasutades seadeid User Grid ja User Datum. Oluline
on märkida, et võrgustiku ja daatumi käsitsi seadistamise
võimalus lisati eTrexile alates firmware versioonist 2.04. Versiooni
saab kontrollida leheküljelt SETUP > SYSTEM:
![]() ![]() Vajadusel saab Garmini
kodulehelt alla laadida firmware uuenduse, ning vastava ühenduskaabli
olemasolu korral selle ka vaevata seadmesse laadida.
Olulisemad ristkoordinaatsüsteemidUTMUTM võrgustik on kantud nii Põhi- kui Baaskaardile
ja nende puhul ongi seda mõistlik kasutada - puudub vajadus jännata
kraadide, minutite ja sekunditega, piisab joonlauast või teravast
silmast ja vahemaad saab koheselt meetrites kätte. Arvestusega, et
oleme suutelised joonlauaga mõõtma täpsusega 0,5 mm,
saame objekti asukohta Baaskaardil määrata 25-meetrise täpsusega.
Muidugi tuleb navigeerides arvestada GPS'i enda vea suurust. Eriti tõsiselt
ei maksa võtta eTrex'i enda poolt näidatavat täpsust, mis
võimaldab küll hinnata satelliitide nähtavust antud kohas
kuid ei tähenda sugugi, et olete end positsioneerinud nt. 7 meetrise
täpsusega. Kui tahta vähegi täpsemat lugemit, on soovitav
minutit 10..15 paigal püsida. Õnneks suudab eTrex koordinaate
ajas keskmistada.
Loomulikult tuleb ka GPS sättida sel juhul UTM võrgustikku
kasutama. Selleks valime GPS'i menüüdest SETUP > UNITS >
POSITION FORMAT ja otsime sealt üles rea UTM/UPS:
![]() ![]() ![]() L-EST 92Eesti Põhikaardi koordinaatsüsteem. Kasutatatakse
laialdaselt ka nt. maaüksuste plaanidel, milledele muid võrgustikke
peale kantud pole. Tegemist on Lamberti konformsele koonilisele projektsioonile
tugineva võrgustikuga, mida Garmini eTrex'il puudub kahjuks võimalus
defineerida.
Teatud lähenduses on L-EST 92 asemel kasutatav
TM-BEesti Baaskaardi koordinaatsüsteem. Erinevus L-EST'ist
põhja suunas 40..60 m, ida suunas 20..40 m, sõltuvalt kohast.
Tegemist on Mercatori põiksilindrilisele projektsioonile tugineva
võrgustikuga, mida Garmini eTrex'il on võimalik defineerida.
Selleks tuleb valida SETUP > UNITS > POSITION FORMAT nagu UTM'i puhulgi,
kuid nüüd valime formaadiks User Grid. Avaneb uus menüü:
![]() Sisestame sellised parameetrid:
LONGITUDE ORIGIN: E024*00.000'
SCALE: 0.9996
FALSE E: 500000 m
FALSE N: 0 m
NB! Kindlasti salvestage muutused enne leheküljelt
lahkumist. Muidu tuleb sisestamisega otsast peale alustada, või mis
veel hullem - eksite metsa ära...
Olemegi aparaadile TM-B võrgustiku selgeks teinud.
Teatava täpsusega saame nüüd kasutada ka L-EST võrgustikuga
kaarti, kui GPS'i näidule liidame põhja suunas nt. 50 m ja ida
suunas lahutame näidust nt. 30 m. Sobivate korrektsioonide leidmiseks
tasub huvipakkuvas piirkonnas külastada mõnd teadaolevate L-EST
koordinaatidega punkti. Punkte leiab hõlpsasti näiteks Eesti
Kaardikeskuse Geodeetiliste
punktide andmebaasist.
Veel on vaja paika sättida map datum. TM-B tugineb
ellipsoidile GRS-80, mida aga eTrexi menüüdes pakutavate hulgas
pole. GPS kasutab sisemiselt WGS-84 ellipsoidi ja meil on võimalik
käsitsi sisestada WGS-84
ja soovitava ellipsoidi parameetrite vahed.
Selleks valime SETUP > UNITS > USER DATUM. Avaneb
uus menüü:
![]() WGS-84 ja GRS-80 vahe kirjeldavad sellised väärtused:
DX: 0.05500 m
DY: -0.54100 m
DZ: -0.18500 m
DA: 0.00 m
DF: -0.00000016
Paraku võimaldab Garmini eTrex sisestada esimest
nelja parameetrit ainult täismeetritena, ka lapikuste vahe DF kirjeldamiseks
napib meil kohti. Seega pole mõtet eTrexi ja TM-B kasutamisel User
Datum'it defineerida. Lohutuseks olgu mainitud, et GRS-80 asemel võib
rahulikult kasutada ka WGS-84 - erinevus koordinaatides jääb enamasti
vahemikku 0,5..1,2 m olenevalt piirkonnast ja pole seega vaba aja veetmisel
oluline.
Olgu ka mainitud, et suurus DF saadakse võrreldavate
ellipsoidide lapikuste vahe korrutamisel 10^4-ga ja sellisena tuleb ta ka
sisestada.
Jällegi - kindlasti salvestage muudatused.
Kohalikud koordinaatsüsteemidLinnade ja asulate puhul võite sattuda kaartidele,
mis kasutavad oma kohalikke süsteeme. Teeme oma aparaadile selgeks
näiteks Tallinna kohaliku süsteemi (baseerub Krassovski-40 ellipsoidil):
LONGITUDE ORIGIN: E024*00.000'
SCALE: 1.0000
FALSE E: 24000 m
FALSE N: -6536000 m
Nüüd sätime paika map datum'i, vaadates WGS-84
ja Krassovski-40 parameetrite vahesid:
DX: 21.58719 m
DY: -97.54127 m
DZ: -60.92546 m
DA: -108.00 m
DF: 0.00480795
Siin on erinevused juba suuremad. eTrex'i jaoks tuleb jällegi
kõik väärtused peale DF ümardada täismeetriteni.
KokkuvõtteksKäsitlesime olulisemate ristkoordinaatide ja daatumite
kirjeldamist eelkõige Garmini eTrex'i kontekstis. Loomulikult tuleb
navigeerimisel arvestada nii GPS'i enda täpsusest tingitud vigu, kui
ka näiteks vigu, mis tekivad erinevate daatumite kasutamisel või
muudel sarnastel põhjustel. Sõltuvalt maastikust ja eesmärgist
võib mõnekümnemeetrine viga olla kas väga suur või
väga väike. Täppismõõtmisteks kasutatakse loomulikult
hoopis keerukamat ja kallimat aparatuuri ja keerulisemat metoodikat.
|
||||||||
(c) Landy 2012 | ||||||||
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |